Haldjate saatus 2: Kivist süda

By Peter Gotthardt

Võimas vaenlane on Haldjamaale tulnud. Ta tahab kõik sealsed elanikud orjastada. Kui haldjad tahavad ellu jääda, on neil vaja nii vaprust kui ka lootust.
Murakas tahab haldjaid võitluses vaenlase vastu aidata. Kuid Karikakra arvates ei ole Murakas veel piisavalt suur. Murakat see ei heiduta. Koos trollipoiss Teravmeelega hiilib ta vaenlase laagrisse. Neil on plaan. Kuid kas nad suudavad raudrusikate ja kuninga koletiste eest peitu jääda?
See on teine raamat sarjast „Haldjate saatus". Loe kõiki selle sarja raamatuid:
Raudrüüs sõdalased
Kivist süda
Unustatud hauakambrid
Võluflööt

• Language: Eesti keel
• Publisher: SAGA Egmont
• Release date: Aug 26, 2019
• ISBN: 9788726252071

Book preview

purchaser.

Haldjate saatus 2:

Kivist süda

See on lugu ühest kõige halvemast ajastust haldjate pikas ajaloos. See juhtus siis, kui üks võimas vaenlane tuli oma sõjaväega Haldjamaale. Tema eesmärk oli kõik haldjad orjadeks teha. Haldjaid valdas kurbus ja viha. Vaenlane rüüstas nende kaunist maad ja nende vabadus oli ohus. Haldjad hakkasid kõhklemata vastu. Nad teadsid, et võitlevad oma saatuse nimel.

Kaljudel tõusis üks kotkas pesalt lendu. Ta liugles oma majesteetlikel tiibadel üle rohelise oru, mis asetses varjatult kõrgete mägede vahel.

Org oli tavaliselt peaaegu tühi. Vaid aeg-ajalt võis seal märgata mõnd trolli või paari mägikitse.

Kuid enam see nii polnud. Seal sõi rohtu suur hobusekari. Püsti olid pandud telgid ja hütid. Tervest rodust lõketest tõusid taeva poole suitsusambad. Ja kõikjal olid haldjad.

Väike rühm oli kogunenud telkidevahelisele alale. Karikakar seisis keskel.

„Meil oli õnne jõuda Kotkaorgu, ütles ta. „Siit on meil palju lihtsam ennast vaenlase eest kaitsta, isegi kui nad meist arvuliselt üle on.

„Ja siin on küllalt ruumi nii meile endile kui ka meie hobustele," ütles Nelk. Tema hoolitses Karikakra eest, kui too veel väike oli. Nüüd põetas ta haavatuid.

„Aga kuidas jääb trollidega?" küsis Karikakra noorem vend Murakas. Päev varem oli ta nende laagrist väljaspool ühte trolli näinud.

„Neil pole meie vastu midagi, kui me neid ise ei häiri," vastas Karikakar.

Samal ajal tegi endale rahva hulgas teed üks rüütel. Tema kilp oli mõlke täis ja ühest käsivarrest voolas verd.

„Ma tulen otse Kotkakanjonist, kuninganna Karikakar," ütles rüütel.

„Ütle lihtsalt Karikakar, mitte kuninganna," ütles Karikakar. „Mina valitsen ainult seni, kuni mu ema, kuninganna Mailane, tagasi tuleb. Tema on haldjate kuninganna. Aga