Koristaja

By Inger Gammelgaard Madsen

Bertram on koos kolme sõbraga moodustanud väikese kamba, mida nad kutsuvad Kotkasteks. Ta elab koos ettekandjana töötava emaga kahekesi. Bertram ei mäleta oma isast eriti midagi, sest isale määrati mõrva eest eluaegne vanglakaristus siis, kui Bertram oli vaid seitsmeaastane. Ühel päeval varastab Bertram restoranist kalli Schott Made in USA nahkjaki, mis toob kaasa fataalsed tagajärjed ja mitte ainult Bertrami jaoks. Politsei sisekontrolli büroo uurija Rolando Benito koos kolleegiga saadetakse küsitlema kaht politseinikku. Üks vangivalvur on oma neljanda korruse korterist alla hüpanud just siis, kui politseinikud olid sinna läinud kaebuse peale, et korterist tuleb valju müra. Kuna vangivalvur on Rolando lapselapse koolikaaslase isa, jõuab Rolandoni kuuldus, et samas vanglas, kus vangivalvur töötas, on surnud üks vang ning et vangivalvurit ähvardati ja ta tundis ohtu. Äkki ei olegi tegemist enesetapuga? Ida-Jüütimaa telekanali TV2 ajakirjanik Anne Larsen uurib samuti asja. Kõigil paistab olevat seos ühe vangiga, mõrvar Patrick Aspiga, kes tappis oma imikust lapse ning kannab karistust samas vanglas, kus vangivalvur töötas. Kuna kummalisi surmasid lisandub ja üks ülemkohtu kohtunik kaob jäljetult, ühendavad Rolando Benito ja Anne Larsen seose otsingul jõud. Ühendavaks elemendiks osutub Bertram ja nahkjaki vargus ning nüüd on ka Anne elu ohus.

• Language: Eesti keel
• Publisher: SAGA Egmont
• Release date: Aug 6, 2019
• ISBN: 9788726229127

Book preview

purchaser.

Koristaja

Osa 1/6

Nimekiri

See oli õlgadest veidi lai ning lõhnas naha ja tubaka järele. See oli konjakivärvi ja krigises natuke, kui ta kätt kõverdas, et teistele kambatervitus teha.

Selleks tuli kõigepealt lüüa rusikaga vastu iseenda rinda, siis panna nimetissõrm ja keskmine sõrm vastu parempoolset oimukohta ning siis rusikas igaühega eraldi kokku lüüa.

Selle mõtte peale tuli Jack. Talle kohe meeldisid rituaalid – tegelikult igasugune sundtegevus. Talle oli pandud mingi diagnoos ning ta ei pidanud enam tööl käima. Ta oli nende kambas kõige vanem ning oleks pidanud sügisel tisleriks õppima minema, aga siis oli ema ta psühholoogi juurde vedanud, sest Jackil oli veider komme kõike loendada ning samu liigutusi pidevalt korrata.

Jack oli neile kerge uhkusega hääles öelnud, et psühholoog oli selle kohta öelnud OCD. Nüüd oli tal midagi, mida teistel polnud.

Bertram oleks endale ka mõnda diagnoosi tahtnud. Ta oli pärast põhikooli lõpetamist endale tööd otsinud, sest ta oli juba ammu ära otsustanud, et gümnaasiumi ta ei lähe, kuid töökohti polnud just palju võtta.

Siis saigi ta tuttavaks Jacki ja teistega ehk Kotkastega, nagu nad ennast nimetasid. See oli mitte just kõige varjatum torge Öökullide pihta, mis oli üleriigiline kodanikualgatus, kus inimesed patrullisid öösel korra hoidmiseks tänavatel.

Kotkad olid targad ja ägedad, kes jahtisid teisi linde ja omasid mitmeid võimsaid tööriistu, Öökullid olid lihtsalt inimesed, kes õhtul hilja üleval olid.

„Vauuu, mis vinge jakk sul on!" ütles Felix pahviks löödult, tõstes pilgu ükskord ometi oma tahvelarvuti kumavalt ekraanilt, mis tegi tema näo veel kahvatumaks ja hallimaks, kui see muidu oli.

„Kust kuradi kohast sa selle said?" puhus Jack sigaretisuitsu suunurgast välja ja vaatas Bertramit kahtlustavalt.

„Jah, kust sa selle vuuki panid?" küsis Kasper, tabades naelapea pihta.

„Restoranist," tunnistas Bertram, pannes käed tasku ja püüdes karm välja näha. „See Schott, Made in USA on kallis firma.

Ma ei teadnudki, et Seksikal Eval on selline peen klientuur," ütles Jack irvitades ja koputas sigaretilt tuhka maha.

Bertram sai alati vihaseks, kui Jack Eva Majast nii rääkis. Bertram ei öelnud Eva Maja kohta kunagi ema, sest see kõlas lapsikult. Aga talle ei meeldinud ka see, et Jack vaatas Eva Majat nii, nagu ta oleks täiskasvanud mees, kellel on naistega palju kogemusi. Jackil oli olnud ainult üks pruut ja tollelgi sai Jackist juba nädalaga kõrini.

Bertram oleks kõige parema meelega tahtnud Jackile näkku virutada, aga ta teadis, et see poleks ilmselt hea mõte. Kui Jacki tung sama liigutust üha korrata leidis rakendust rusikates, võis see saada saatuslikuks. Peale selle käis Jack poksitrennis. Ta ise väitis, et trennil on teraapiline mõju.

Bertram neelas viha alla, nagu ikka.

„Ei tea, kas Kaupmees tahab selle ära osta?" küsis Kasper, kelle pärast Kaupmees neid pidevalt tüütas. See oli hea, et tema kaudu sai müüa asju, mida nad oma kambaga varastasid, aga Bertramile oli hakanud see kiilanev paks mölakas närvidele käima. Ta sekkus aina rohkem nende asjadesse ja tundus, nagu oleksid nad Kaupmehe alluvad. Miks ta ei võinud oma sissemurdmistega ise tegeleda?

Bertram ei usaldanud Kaupmeest ja Kaupmees ei usaldanud Kotkaid. Alguses, kui nad olid omaette, oli olnud palju lõbusam, sest poevargused olid lihtsalt mäng. Muidugi said nad nüüd sissemurdmiste eest raha, aga sellel oli oma hind.

„Ma ei taha, et Kaupmees sellest teada saab."

„Kas tahad selle endale jätta või?" Kasperi näos oli imestus.

Bertram istus Jacki kõrvale jõe poole suunatud puidust platvormile.

Päike oli otsustanud sellel veidi kevadet meenutaval aprillipäeval midagi omalt poolt poetada. Jakk kulus sellegipoolest marjaks ära. Tuul oli üsna jahe.

Bertram vaatas vikerkaarekujulist installatsiooni, mis kaunistas Arose muuseumi, kus külastajad paistsid värvilise klaasi tagant väikeste täppidena. Vikerkaar nägi välja nagu UFO, mis on maandunud muuseumi suure kuubikukujulise hoone katusele. Tundus, nagu oleksid klaasi taga tulnukad, kes plaanivad rünnakut linnale.

Öösel, kui Bertramil ei tulnud und, sest tavaliselt magas ta poole päevani, istus ta arvuti taga ja kirjutas seesugustest asjadest lugusid: zombie‘d, vampiirid ja kurjad vaimud, veri ja soolikad. Ta saaks raudselt diagnoosi, kui mõni psühhiaater tema lugusid loeks. Ta sülitas jõe rohekaspruuni vette ja noogutas.

„Kaupmehel läheb sitt keema, kui ta teada saab. Selle eest saaks ta ise head raha ja meie ..."

„Ole vait, Felix! Me ju leppisime kokku, et osa asju jätame endale. Kaupmees ei pea kõigest teadma," urises Jack vihaselt ning Felix pööras pilgu tahvelarvuti ekraanile ja kadus jälle oma maailma.

„Kas tegid rahakoti tühjaks? Oleks võinud vähemalt seda jagada," jätkas Jack ärritunult. Ta nipsutas koni vette. See maandus otse selle koha kõrval, kuhu Bertram enne sülitas.

„Taskutes polnud midagi."

„Nii et sa ei tea, kelle oma see on? Aga kui see on mõne mendi oma? Võib olla isegi selle oma, kes sind eile öösel kätte sai."

Neid oleks peaaegu kinni võetud, sest elektroonikapoe müüja oli näinud, mida nad tegid. Ilmselt oli see kokkusattumus, et üks politseipatrull parasjagu lähedal oli, sest tavaliselt nad nii kiiresti ei tulnud. Üks politseinik hüppas autost välja sai Bertramil kraest kinni, kuid Bertramil õnnestus lahti rabeleda ja põgeneda.

Aga ment nägi tema nägu ja tunneks ta kergesti ära pruuni, 10-kroonise mündi suuruse sünnimärgi järgi, mis tal parema silma kõrval on. Politseinik oli seda teraselt vaadanud.

Bertram kehitas õlgu.

„Ja kuidas ta tõestab, et see tema oma on?"

„See märk õla taga. Kas see on põletusjälg?"

Bertram ei olnud märganud musta täppi, mis nägi välja, nagu oleks sinna põleva sigaretiga vajutatud.

„Kurat," kirus ta.

Jacki näole ilmus jälle tema moonutatud irve. Jack oli rääkinud, et ta naeratus oli sellepärast viltune, et väiksena oli tal jänesemokka opereeritud. Teised väitsid, et see arm oli tekkinud hoopis ainsa kakluse tõttu, mille ta oma elus kaotanud oli ja kus tal ülahuul lõhki löödi, mille tõttu ta üldse poksitrennis käima hakkas. Siis vaatas ta loiult midagi Bertrami selja taga.

„Persse! Hundist räägid ... Vaadake, kes meile külla tuleb."

Bertram pööras pead ja nägi lühikest paksu meest, kes tatsas üle muru, kus mitu tudengit puude all lugesid. Kuigi ilm ei olnud veel päris kevadine, oli Mølleparkenis palju inimesi.

Kaupmees jäi nende ees hingeldades seisma. Tema särgi kaenlaalustes olid märjad higilaigud.

„Seda ma arvasingi, et te jälle siin olete. Sain teile õhtuks tööd."

„On see tasuv?" küsis Jack, püüdes jätta muljet, et teda ei huvita.

Väga tasuv, loomulikult. Te saate tavapärase protsendi. Kaupmees pühkis käeseljaga nina. „Aga mul on ainult kahte meest vaja. See on natuke salajane värk, eks ole. Jack, sina oled üks.

„Miks mina?" protesteeris Jack.

„Sa oled ainuke täisealine ja juhiloaga. Mul on auto valmis. Kasper, sina lähed kaasa. Sa oled ilmselt kõige tugevam."

Kaupmees silmitses kõiki nelja tähelepanelikult, justkui poleks ta nende kehaehitust varem näinud. Tundus, et ta ei märganud Jacki solvunud pilku, kes pidas loomulikult ennast kõige tugevamaks. Selles, et ta kõige agressiivsem oli, polnud ilmselt küsimust.

Kasper tõusis kuulekalt püsti ja pühkis käega pükse. Kaupmehe juuresolekul oli ta alati veidi närviline. Bertramil polnud aimugi, kuidas Kaupmees ja Kasper üksteist tundsid, kuid ilma igasuguse kahtluseta ajas Kaupmees Kasperile hirmu nahka.

„Mis meie siis tegema peame?" küsis Bertram, osutades pöidlaga Felixi poole.

Kaupmees vaatas teda veidi aega kõõrdis ja verd täis valgunud silmadega. Kuulujuttude järgi valas ta kogu vargustest teenitud raha kõrist alla. Aga seni, kuni nemad oma osa kätte said, ei huvitanud Bertramit, mida Kaupmees oma rahaga tegi.

„Teie aitate pärast kaupa ostjale viia. Meil on üks disainmööbli tellimus ja see tuleb ühest Hasselageri laost ära tuua."

Kaupmees andis Jackile paberi ühe äärelinna aadressiga ja musta tooli pildi. Nad olid varem ühe samasuguse juba varastanud. Kaupmees nimetas seda munaks.

Bertrami meelest polnud see tool üldse ilus ning ta ei saanud aru, kuidas selle hind sai olla 70 000 krooni. Kaupmees vaatas neid ikka veel keskendunult.

„Kuradi ilus jakk sul, noormees. Said kuskilt raha või?" küsis ta.

Nagu tellitult vihises samal ajal külm tuulehoog läbi pargi, krabistades kuivanud lehtedes. Bertram hakkas värisema.

„Ma ... ee, panin sinu makstud rahast iga kord natuke kõrvale," pomises ta.

Kaupmees noogutas mitu korda kergitatud kulmudega, justkui ei usuks ta seda juttu.

„Ma vist maksan teile liiga hästi! See näeb kallis välja."

„Eva Maja andis mulle ka natuke raha," valetas Bertram.

„Eva Maja? Sinu ema? Kuidas ta selles urkas töötades üldse raha saab?"

„See ei ole urgas. See on peen restoran."

„Peen! mühatas Kaupmees. „Ei selles kohas ega sinu emas pole midagi peent.

Ta raputas pakist ühe sigareti välja ja püüdis seda süüdata, hoides kätt tuulevarjuks välgumihkli ees. Kasper läks kohe appi.

Kaupmees vaatas ikka veel Bertramit, puhudes suitsu mõlemast ninasõõrmest välja, nii et ta nägi välja nagu vihane draakon.

„Muide, su vanamees tervitab sind. Ta igatseb sind."

Bertram ei suutnud midagi öelda. Ta neelatas paar korda ning tema pulss tõusis.

„Ma olen sinus pettunud, noormees. Kui mina vanglas olin, siis ma poleks seda küll üle elanud, kui naine ja lapsed vaatamas poleks käinud. Su ema ei käi teda ka vaatamas."

Bertram ei öelnud ikka veel midagi, Kaupmees raputas pead ja andis alla. Jack ja Kasper läksid talle järele, kui ta ära läks. Kaupmees pidi neile seletama, kuidas lattu sisse saada. Bertram teadis, kuidas asjad käivad.

Felix polnud isegi sellel ajal silmi ekraanilt tõstnud, kui Kaupmees siin oli. Ta oli täiesti omas mullis.

Äkki lõi ta endale käega vastu kintsu ja hakkas kõva häälega naeru lagistama.

„Bingo! Tehtud! Mitte keegi ei suuda ennast netis Felixi eest ära peita!"

„Mida sa tegid?" küsis Bertram, muiates Felixi naeru peale. Felix ei näidanud oma emotsioone just eriti tihti.

Ta pööras ekraani Bertrami poole, kuid Bertram ei saanud ekraanil olevatest numbritest ja koodidest midagi aru.

„Mis see on?"

Felix tõmbas ärritunult arvuti tagasi. Ta kirjutas natuke ja näitas uuesti ekraani.

„Noh, kas nüüd on lihtsam aru saada?"

„Ee, see on ühe keskkooli leht, kus ..."

„Kas sa ei saa aru? Ma häkkisin just oma venna keskkooli IT-süsteemi. Ma muutsin tema puudumiste protsendi nulliks.

Felix naeris uuesti ja Bertram raputas pead.

„See tuleb ju varsti välja? Tead, et selle eest võidakse sind mitmeks aastaks vangi panna?"

„Mitte keegi ei saa sellest teada. Minu parandusega mitte. Pealegi teen ma seda ainult nalja pärast."

„Ma räägin tõsiselt, Felix. Politsei on selles värgis juba päris hea. Kui see välja tuleb, siis ..:"

„Mis siis? Kas sa ei tule mind ka vanglasse vaatama või? Mitte et ma oleksin kellegi ära tapnud nagu su isa ..." vaimutses Felix, aga hakkas seda kohe kahetsema.

„Kuule, sorri. Ma saan aru, miks sa oma isa vaatamas ei käi, kui ta ... ja miks su ema ka ei käi."

„Kurat, ära räägi mu isast, said aru? sisistas Bertram läbi kokkusurutud hammaste. „Ja Eva Majast ka mitte!

„Sorri."

Felix jõllitas jõevett, mis laisalt mööda vulises. Tema põsed punetasid kuni muidu nii kahvatu laubani välja ja täna oli seda näha sellepärast, et ta oli oma õlgadeni juuksed pea peale väiksesse krunni pannud. Bertram vaatas teda küljelt. Felix nägi välja nagu tüdruk. Ta oli alati veidi nohiklik olnud. Felix ja tema olid täielikud vastandid, kuid kummalisel kombel oli just Felix esimene, kellega Bertram pärast koos Eva Majaga tornmajja kolimist tuttavaks sai. Samas majas elasid ka Kasper ja Jack.

Bertram ja Felix käisid samas koolis ning kasvasid praktiliselt koos üles hoovis, kus oli suviti ühiskasutatav grill, kus hašišilõhn mattis tihtipeale enda alla grillimislõhna, ja kus mehed läksid sageli joomisega liiale ning kukkusid omavahel kaklema. Polnud harv juhus, kui maja juurde sõitis politseiauto, sest mõnel elanikul oli kärast ja kaklusest kõrini saanud. Kuid tollal, kui Bertram korraga Eva Majaga kahekesi jäi, läks elu ikkagi paremaks.

„Ma lihtsalt ütlen, Felix ... Ole ettevaatlik. Vaata, et Kaupmees su oskustest teada ei saa. Ta püüaks neid kindlasti enda heaks ära kasutada. Ja siis poleks see enam mäng."

„Ma ei tea, kas see on üldse oskus, ma lihtsalt katsetan," pomises Felix.

Üks part haaras midagi veepinnalt ja ujus eemale. Päike küpsetas nahkjaki selga. Bertram võttis jaki seljast.

Nad istusid mõnda aega vaikides. Felix viskas õllepudeli korgi pardi juurde, kes tahtis selle ära süüa. Mõlemad naersid.

„Oled kindel, et taskutes pole midagi? küsis Felix jakki vaadates. „Kui taskus on mobiil, saab sind jälitada. Kas kontrollisid sisetaskuid? Sellistel jakkidel on need olemas.

Bertram noogutas, kuid hakkas sellegipoolest veel kord jakki läbi otsima. Ta oli restoranist minema kiirustades vaadanud tõepoolsest