Põletav süütunne – 5. peatükk

By Inger Gammelgaard Madsen

Liv Løkke on hakanud nägema õudusunenägusid peale seda, kui tulekahju ja minevikusündmused taas päevakorda on kerkinud. Temaga võttis ühendust Anne Larsen. Ajakirjanik oli käinud tema venna juures ning kuna Liv soovib teada, mida naine vennast tahtis, nõustub ta vastumeelselt temaga ühes Randersi kohvikus kokku saama. Kuid ajakirjaniku väited ajavad Livi nii vihaseks, et ta lahkub ägedushoos kohvikust. Kui Liv näeb ajalehe esikaant, kus väidetakse, et Johan Boje poeg nägi mõrvarit, läheb ta Johan Boje maja juurde ja näeb poissi isale loodud mälestuspaiga juures.

• Language: Eesti keel
• Publisher: SAGA Egmont
• Release date: Aug 6, 2019
• ISBN: 9788726229219

Book preview

purchaser.

Põletav süütunne

5. peatükk

Kuumus oli talumatu. See tekitas nahale mullid, mis kipitasid, kui nad lõhkema hakkasid. Ta vaatas oma käsi põlevate silmadega ja nägi, kuidas kõõlused ja luud nähtavale tulid, kui nahk nende ümber aeglaselt sulas. Ta kuulis, kuidas ema karjus; see karje tungis tema keevasse ajju. Tema jalad ei liikunud, justkui oleks ta maapinna külge kinni sulanud. Siis nägi ta venda.

Villadsit. Villads kõndis tule sisse, aeglaselt ja kindlalt, justkui ei teeks tuli talle midagi. Ta tahtis Villadsile karjuda, et Villads tagasi Kopenhaagenisse läheks ja sinna jääks, aga tema kõri oli ka põlenud, samuti kõht. Ainuke asi, mis tema suust välja tuli, olid leegid, nagu draakonil. Korraga tõmmati ta põrgutulle. Ta võitles, vehkis käte ja jalgadega, aga ei pääsenud haardest. Ta hüüdis Villadsit ja ema, aga ta oli tules üksi, tules, mis oli muutunud tohutuks punaseks koletiseks, kellel olid kurjad, läbitungivad silmad ja vonklev tulekeel. See ulatus temani ja hakkas teda järkjärgult põletama. Ta karjatas.

Liv võpatas voodis püsti. Ta oli karje peale üles ärganud. Tema laubalt voolas higi ja käed said märjaks, kui ta püüdis unenägu näolt pühkida.

Akna taga oli pime ning punased digitaalsed numbrid äratuskellal näitasid 1.35. Tasapisi sai ta oma hingamise kontrolli alla. See oli kõigest uni, kuigi tundus väga realistlik.

Õudusunenäod olid taas peale hakanud. See oli Johan Boje süü. Liv vajus higisele linale tagasi. Tekk oli põrandal, aga kuna oli soe, siis jättis Liv selle sinna. Ta vaatas hirmunult lage, kartes, et õudusunenägu tuleb pärast silmade sulgemist tagasi.

Kui äratuskell helisema hakkas, sai ta aru, et oli uuesti magama jäänud, sest kell ehmatas ta ärkvele. Ta pidi enda püsti ajamiseks vaeva nägema ja pidi siis peaaegu põrandal oleva teki taha komistama. Äratuskell asus alati toa teises otsas riiulil, et selle väljalülitamiseks tuleks püsti tõusta. Muidu võis ta kella lihtsalt kinni lüüa ja edasi magada.

Miks ta selle nii varaseks helisema pani? Täna oli ju vaba päev, nagu ta äkitselt aru sai.