Põletav süütunne – 1. peatükk

By Inger Gammelgaard Madsen

Kesk- ja Ida-Jüütimaa politsei inspektor Johan Boje sõidetakse ühel hilisel märtsiõhtul oma kodumaja ees surnuks. Tema ülemus Axel Borg on üks esimestest, kes sündmuskohale jõuab. Seal saab ta aru, kui jõhkra mõrvaga on tegu. Johan Boje üheksa-aastane poeg nägi autot ja juhti ning väidab, et too oli politseinik. Kas see on vaid poisi elav kujutlusvõime? Kui valvekaamera poisi väidet kinnitab, määratakse asjaga tegelema politsei sisekontrolli büroo uurija Rolando Benito. Kas mõnel Johani kolleegil oli motiiv see hirmus mõrv toime panna?

• Language: Eesti keel
• Publisher: SAGA Egmont
• Release date: Aug 6, 2019
• ISBN: 9788726229257

Book preview

purchaser.

Põletav süütunne

1. peatükk

Kui ta automootori välja lülitas, jäi garaažis vaikseks. Ainus heli oli tema ebaloomulikult kiire hingamine.

Kui ta sisse sõitis, valgustasid tuled töölauda. Lukas oli ilmselt taas linnumaja ehitanud ning polnud enda järelt koristanud. Kõikjal oli puidutolm ning saag ei olnud oma kohal seinal teiste tööriistade juures. Poeg oli töö ilmselt pooleli jätnud – jälle. Ta tundis veidike heameelt teadmise üle, et poiss oli vähemalt proovinud, mitte lihtsalt loobunud ja teleka või arvuti ees istunud. Üheksa-aastased poisid peavad olema aktiivsed, aga Lukasele sport ei meeldinud, erinevalt Miast, kes käis kaks korda nädalas käsipallitrennis. Muidugi oli tüdruk ka mõni aasta vanem, nii et võib-olla poiss veel muutub, kui suuremaks kasvab.

Ta märkas, et oli ärritunud, sest poeg polnud teda kunagi kuulanud ega pärinud oma isa osavaid sõrmi ja korraarmastust. Nad olid joonistanud kõigi tööriistade piirjooned koos seinale, nii et saele õige koha leidmine poleks tohtinud olla raske. Tema maohape hakkas pulbitsema ja süda kiiremini lööma.

Ta toetus seljatoele, hoides käsi roolil, justkui sõidaks ikka veel, sulges silmad ning püüdis ärritust ja viha eemale suunata. Probleem ei olnud saes. Ega korralageduses, ega Lukases.

Probleem oli temas – tema pettumuses ja halbades valikutes. Võib-olla poleks tookord kõike seda juhtunud, kui ta oleks endast võitu saanud ja Alice’ile asjad ära rääkinud. Tundus, et Alice oli juba mõnda aega midagi kahtlustanud. Seda oli tunda alati, kui ta kauemaks tööle jäi või ütles, et läheb välismaale konverentsile. Alice teadis, aga ei öelnud midagi. Kas tema armastus oli tõesti nii suur? Ega ta ometi arvanud, et ta ei leiaks endale paremat meest? Alice oli ilus naine ja oleks saanud ükskõik kelle.

Ta avas silmad ja vaatas ainiti pimedusse. Mõte Alice’ist koos mõne teise mehega äratas temas põletava armukadeduse. Ainuüksi see näitas, kui põlastusväärne mees ta oli. Tal polnud mingit õigust niimoodi tunda ega kergemalt hingata, kui ta majast mööda sõitis ja nägi, et tuled olid kustutatud, mis tähendas, et Alice ja